Mõista, mõista, kes sa oled

5. juuli 2014 - info

Sügisesel pööripäeval tõmbasime joone alla oma kuuendale joogalaagrile. Seekord kogunesime Võrumaal Ruusmäel ühes ajalooga armsas kodutalus. See paik on endasse süüvimiseks kui loodud – ümberringi vaid mets, täielik vaikus ja rahu. Niisuguses paigas on asjad väga lihtsad ja see lasi ka meil olla lihtne, maskideta ja pingutamata.

Lihtsus ümberringi aitab olla aus, tunnistada endale, kui ei jaksa või ei saa aru. Sest minu meelest pole jooga üldse praktika, kus peaks hullult pingutama, ennast ületama või tulemust taga ajama. On su elus veel vähe eesmärgistamist, punnitamist ja sooritamist? Jooga on lihtne ja praktiline elamise õpetus, mis aitab meil oma igapäevase eluga paremini toime tulla. Ja üht aitab jooga kindlasti veel: maskide ja rollide alt üles leida eheda ja loomuliku päris-mina.

 

Elu peidab ennast ka mõnikord ära
terveks päevaks, teinekord terveks aastaks.
Aga siis tuleb sügis ja elu tuleb jälle välja
ja esitab kavala näoga
selle mõistatuse:
mõista, mõista, kes sa oled?
Aga vastus on jälle meelest ära läinud.
Aga elul aega on, eriti sügisel.
Ta ootab päris kannatlikult.
 

Nii usub Tõnu Õnnepalu („Kevad ja suvi ja“). Ma loodan ka, et elul aega on. Sest meil ju tavaliselt pole. Selleks tulebki tulla joogalaagrisse, et oleks võimalik peatuda, vaikseks jääda ja endasse vaadata. Milline su päris-mina on? Mida ta vajab ja ihaldab? Kõik, mida laagris teeme, aitab nendele küsimustele vastust leida: võimleme, hingamisharjutused, meditatsioon, kõnd looduses, tants, vestlus, saun ja omaette olemine.

 

Seekord keskendusime omaksvõtmisele. Kui sa tegelikkust omaks ei võta, siis on su elu kannatus, öeldakse budismis. Inimene ei taha kuidagi leppida eluga, nagu see on. Meil on väga keeruline aktsepteerida, et teised inimesed ei käitu nii, nagu tahame, et olukorrad ei vasta meie ootusele. Me ei meeldi iseendale sellisena, nagu oleme. Oleme loonud endast mingi pildi, meil on kindel arvamus oma tugevatest ja nõrkadest külgedest, usume end piisavalt oma iseloomu tundvat ja oma piire teadvat. Kuid kõik see on sündinud võrdlusest teiste inimestega või püüust vastata ühiskonna normidele. Sügaval asuvast päris-minast ja oma tegelikest vajadustest-võimetest ei tea me õieti midagi.

Sama lugu on teiste inimestega. Loome oma peas ettekujutuse, millised nad peaksid olema või kuidas käituma ja siis oleme hingepõhjani nördinud, kui nemad meie ettekujutusest ei hooli. „Kuidas ta ometi niimoodi võib?!“ Eks ole tuttav?

Ja nii püüame järelejätmatult muuta ennast ja teisi, ei teadvusta ega väljenda oma vajadusi, ei võta vastutust oma tunnete eest, valetame endale ja teistele, et näida paremana, manipuleerime, et olla armastatud. Tulemuseks on kõrgetest ootustest tulenev pinge, pettumisest kasvav masendus, sisemine rahutus ja võimetus lõdvestuda. Oleme justkui vangis. Milline võti avab selle vangla ukse? Tegelikkuse omaksvõtmine. On kergendav, tervendav ja rahutoov vaadata tõele näkku ja võtta omaks see, mis on. Kui hakkame mõistma, millised inimesed tegelikult on (oleme ausad – vahel ikka väga enesekesksed ja hoolimatud), siis on see väga vabastav. Sama kehtib ka meie endi kohta. Colin Sisson on öelnud: „Kõige vabastavam on loobuda teesklusest, et oleme keegi teine, kes me tegelikult ei ole. Seda endale tunnistada, et vahel käitume ebasõbralikult, teadvustamatult ja isekalt, on üks kõige vabastavamaid asju, mida teha saame.“ Milline kergendus! Illusioonidest loobumine tähendab mitte kunagi tunda end tõrjutuna ja pettununa.

Aga sellest kõigest on lihtsam rääkida kui seda tegelikult teha. Mõnel päeval läheb asjade omaksvõtmine kergelt. Välimus on tipp-topp,  lapsed käituvad vaguralt, abikaasa täidab soovid, ülemus on mõistlik, raha on parasjagu, kodu on korras ja auto töötab. Me teame, mida oodata ja see meeldib meile. Teistel päevadel ei pruugi see nii hästi õnnestuda. Midagi juhtub, asjalood muutuvad. Meil tekib probleem, sest oleme midagi kaotamas.

Kõige lihtsam on sellest aru saada, kui mõelda olukorrale oma elus, mil meil on tulnud kellestki või millestki lahkuda: lähedase inimese surm, abielulahutus, lapse lahkumine kodust, raha või varanduse kaotamine, karjääri ja maine kaotamine, unistuste purunemine. Kaotusega pole lihtne leppida. Me kaitseme end muutuse eest, püüame seda eitada, selle vastu võidelda. Tahame, et kõik oleks nii, nagu oli enne. Tahame, et probleem kiiresti laheneks. Tahame teada, mida tulevik toob, et tunda end kindlalt. Selline olukord tekitab aga suure sisemise pinge. Võime kaotada füüsilise ja vaimse tervise, turvatunde, usu inimestesse ja maailma tervikuna. Kannatada saab meie enesevalitsus ja eneseväärikus ning lõpuks kaotame ka iseenda. Aga elu ei lase. Ta tuleb ikka ja jälle kavala näoga ja esitab küsimuse: mõista, mõista, kes sa oled?

Ma loodan, et sul on sel sügisel aega ja kannatlikkust.


Kadi Kütt

September 2013

Kommentaarid: 0
Email again:

Lisa kommentaar:

Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: